Täna, 20.06.2021, toimus Heameeleavaldus vol 3, kus mul oli rõõm pidada avakõne. Rääkisin sellest, mis mul viimasel ajal südamel: kuidas mõtestada solidaarsust nii, et LGBT+ inimesed end ühiskonnas tõepoolest võimestatuna tunneksid.
Eestis esineb päris kindlasti LGBT+ inimeste vastu suunatud kiusu. Aga lisaks sellele, vähemalt mulle tundub nii, üha rohkem ka vikerkaarepesu, millega LGBT+ inimesi tõmmatakse sõjajoonele, kus emb-kumb pool üritab leida sellest eeskätt omakasu. Just seepärast on mul pisut piinlikki olla heteronaisena selle meeleavalduse avakõneleja.
Tihti väidetakse, et ka allydel on raske - kahtlemata ongi - olen ekrevanameeste vihapurskeid omalgi nahal kogenud. Aga hoolimata sellest, et nii ally kui naisena võib saada ühiskonnas rünnatud, ei ole see kindlasti vähimalgi määral võrreldav LGBT+ inimeste kogemustega.
Solidaarsus ühiskonnas on hoopis midagi muud kui ütlus “me mõistame”. Tõeline solidaarsus väljendub tegudes, mitte sõnades. Alles siis, kui minu asemel peab siin kõnet avatult lesbist abilinnapea, kui me saame Tartu linna kohta teha wikipediasse sissekande, et linnapeatoolile asus avatult gaymees, kui meie peaministriks saab LGBT+ kogukonna liige, saame öelda, et klaaslagi on purustatud.
LGBT+ kogukond vajab sõnadest suuremat solidaarsust. Mõistmine on oluline, aga võimestatuseks on tõesti tarvis enamat. Selleks ei ole LGBT+ kogukonna arvelt poliitiliste kampaaniate või tarbimisele õhutavate reklaamide tootmine. Võimestatus seondub sõnaga võim, esindatus, võimalus oma häälega iseenda eest rääkida, vabadusega klaaslaest. Ma väga loodan, et juba lähitulevikus ei ole Eestis inimesi, kes peavad poliitilise karjääri nimel või tööalaseks edasijõudmiseks olema kapis.
Ma olen iga kord lugenud Heameeleavaldusel ühe luuletuse. Varasematel kordadel on need olnud ühel või teisel viisil tagakiusu tunda saanud Eesti luuletajailt. Sel korral loen ma aga ühe luuletuse liig vara lahkunud Vahur Afanasjevilt. Tema kahtlemata kompas piire nii kirjanduses kui elus. Ma arvan, et tema tundis vabadust.
Kuhu olete, piibelehed, teel?
Kuhu olete, karikakrad, teel?
Kuhu olete, võõrasemad, teel?
Me läheme õitsema!Kuhu olete, kirsipuud, kõik teel?
Kuhu olete, paplid-pärnad, teel?
Kuhu olete, sookailud, teel?
Me läheme õitsema!Kuhu olete, sinivetikad, teel?
Kuhu olete, koolitüdrukud, teel?
Kuhu olete, firmaloojad, teel?
Me läheme õitsema!Kuhu olete, kinnisvarahinnad, teel?
Kuhu olete, tööleminejad, teel?
Kuhu olete, armund paarid, teel?
Me läheme õitsema!Kuhu olete, sõnajalad, teel?
Me läheme õitsema!
No küll me läheme õitsema!
Ükskord läheme õitsema!Kuhu olen ise praegu teel?
Kaua õitsen? Kuni veri keeb.
Kunagi saab minust lilletoit,
seni koiduni tantsin ja ükskõik.
Me teame, et tal ei olnud üldse ükskõik. Meil ei ole ükskõik. Armastus võidab nagunii.
See on kavand avakõnele, mille pidasin heameeleavaldusel abieluvõrdsuse toetuseks 20. juunil 2021 Tartu Raekoja platsil